Lumikelluke
Andres Jäätma
Kalkus pimestab kõik meeled,
mõeldes ainult endale.
Rooste läinud hingekeeled
enam puhast häält ei tee.
Kivist süda, kivist silmad,
kivist jäljed kiviteel.
Aasta läbi hallid ilmad,
lõpuks loomulik on see.
Pesta ennast määrdund veega,
püüdes süüteost puhastust.
Veelgi hägusemaks seega
südames läeb tunnistus.
Viimaks ise ka ei mõista
– mis on valge või mis must.
Milleks üldse püsti seista,
paluda veel andestust?
Oo, puuduta Jumala Vaim
ja sellest piisab, et tärkab
armastusele habras taim,
elule ärkab.
Las Sinu elustav vägi
puhub puhkele kevade,
jäisest koorikust läbi
pääseb lumikelluke.
Ja siis ühel päeval kargel
langeb valgus aknale.
Üksik väike pisar palgel,
otsib rada endale.
Kuni paisu tagant valla
viimaks pääseb kevade.
Südant enam surm ei talla,
vulisevad kevadveed.